Sahl Hasheesh: privaatne kiirpaat Orange Islandile, snorgeldamine ja parasailing

Enamik inimesi kohtub Orange Islandiga rahvast täis päevalaeva reelingult, oodates järjekorras oma korda redelile. Sina lähed teist teed. Sadamas ootav kiirpaat on broneeritud ainult sinu grupile ning hetkel, mil köied lahti lastakse, hakkab rannik sinu selja taha taganema.

Kakskümmend minutit hiljem mootor jääb seisma ja müra kaob koos sellega. Sa lased end üle parda vette, mis on nii selge, et kere näib hõljuvat eimillegi kohal, ning riff tõuseb sind vastu võtma — papagoikalad nokivad korallil, kalaparv avaneb ja sulgub su käte ümber, merepõhi kaldub eemale sügavamasse sinisesse. Aeg käitub seal all kummaliselt. Sa tuled pinnale, liigud teisele rifile ja kaotad samamoodi veel poole tunni.

Siis pannakse rakmed selga, tross jookseb välja ning meri, mille sees sa just olid, avaneb sinu all — rifid, kus sa snorgeldasid, saare valge kaar, sinu enda paat väikese heleda kujuna all. Suurem osa puhkusest kulgeb kellegi teise kella järgi: puhvetiajad, bussigraafikud, paat, mis lahkub siis, kui viimane reisija on pardal. Neil paaril tunnil ei pea miski järjekorras seisma ega ole miski jagatud.

Oled tagasi liival pärastlõuna keskpaigaks, sool nahal kuivamas ja suurem osa päevast veel ees — selline on selle tegemisviisi vaikne eelis. Saar saab ikka oma poolteist tundi, rifid saavad ikka oma kaks peatust, taevas saab ikka oma kümme minutit. Meelde jääb hetk, mil mootor jäi seisma ja Red Sea jäi täiesti vaikseks.