Hurghada: Paadisõit Magawish saarele koos lõunasöögi ja transfeeridega

Broneerisite nädala Punase mere ääres just selliste päevade pärast. Kell pool üheksa võtab juht teid hotellist peale ja hommikupoolikuks on Hurghada rannajoon vaid õhuke valge triip paadi taga. Teie ees pole kavas midagi peale vee.

Esimene peatus on lahtise rifi kohal. Lähete paadi ahtrist vette ja teki müra lihtsalt lakkab — mootor, hääled, kõik — asendudes teie enda hingamisega läbi snorkli. Teie all langeb korall sinisesse: papagoikalad nokivad kaljut, kalaparv pöörab korraga, valgus liigub triipudena üle liiva. Teie giid jääb vette teie kõrvale, mis loeb, kui olete esimest korda. Need, kes kavatsesid ujuda kümme minutit, tulevad välja neljakümne pärast. Sellel rannikulõigul elavad spinnerdelfiinid ja saadavad peatuste vahel sageli paati — keegi ei saa neid lubada ja meeskond ütleb seda teile ausalt.

Lõunasöök kaetakse tekile, kuni paat asukohta vahetab, ja siis saate kaks tundi Magawishi saarel. Nende kahe tunni mõte on see, et neis pole midagi. Ei järjekorda, ei piletit näidata, ei järgmist kohta, kuhu jõuda — saare turismimaks on juba tasutud, nii et te lihtsalt astute paadist maha. Enamik reise palub teil edasi liikuda ja edasi pildistada; selline päev palub teil peatuda, ja seda on raskem osta, kui kõlab. Just seepärast broneerivad inimesed selle retke ühe puhkuse jooksul kaks korda.

Tagasiteel on veel üks riff, siis jahutatud puuvili tekil, kuni paat Hurghada poole pöörab. Meeskond hoolitseb varustuse ja koristamise eest. Istute päikese käes, sool kuivab nahal, ja vaatate, kuidas rannik lähemale tuleb, ning naasete hotelli väsinuna heas mõttes — selle omapärase kiirustamata rahuga, mille jätab järele üksnes pikk päev avaveel.