Hurghada: Sukeldumise ja snorgeldamise reis Orange saarele koos lõunaga

Sa tulid Punasele merele selle pärast, mis peitub vee all. Mitte rootsi laua ega lamamistooli pärast — vee pärast. See on päev, mil sa tõesti vette lähed: paat väljub Hurghada jahisadamast, kaks riffipeatust Giftuni saarte rahvuspargis ning valik, kas jääda snorgeldades pinnale või sukelduda päriselt õhuballooni ja sinu kõrval oleva instruktoriga.

Esimene peatus teeb selle selgeks. Sa hüppad üle paadiääre, jahedus tabab sind hetkeks ja siis sulgub veepind su kõrvade kohal. Mootorimüra on kadunud, jutuajamised on kadunud. Alles jääb korallisein, mis langeb sinu all sügavusse, ja mõnisada kala, kes jätkavad oma hommikut, nagu sind seal polekski. Aeg käitub seal all imelikult — sa tuled pinnale kindel, et möödus kümme minutit, aga paat ütleb sulle, et möödus nelikümmend.

See riff on kaitstud vesi ja seda on näha. Giftun on rahvuspark; tasu sisaldub juba sinu piletis, paadid hoitakse korallidest eemal ning see, mille kohal sa ujud, on süsteem, mis toimib ikka veel nii, nagu peab. Selles seisnebki vahe riffi lihtsalt vaatamise ja sinna sisse lubamise vahel.

Nende peatuste vahel on Orange Bay ise — kaks tundi valget liiva ja madalat türkiisvett, mis on piisavalt soe, et kahlata vööni sisse ja seista seal, tegemata täiesti mitte midagi. Lõunaks on korralik pardal valmistatud rootsi laud, mida sööd märgade juuste ja käsivartele jäänud soolaga, ning pärastlõunaks oled juba tagasi hotellis — ühe märkamata jäänud päevituslaiguga ja väga selge arusaamaga, millal tahad tagasi vette minna.