Safagast: Retk Orange Islandile koos snorgeldamise ja parasailinguga

Safaga hoiab oma parima vee avamerel. Täna on päev, mil sõidate välja ja kohtute sellega — varajane väljasõit hotellist, sõit mööda rannikut sadamasse ning paat, mis veedab järgmised kaheksa tundi, viies teid täpselt sinna, kus Punane meri end ära tasub.

Esimene peatus on riff Giftuni saarte merepargis. Lähete vette koos giidi ja maskiga ning ühe minutiga kaob pinnapealne maailm — ei mootorit ega vestlust, ainult teie enda hingamine ja korallisein, mis langeb teie all, ning kalad, kellel pole erilist põhjust teid vältida, tiirlevad selle ümber. Tund möödub end kuulutamata. Hiljem tuleb teine riff, mis ei sarnane esimesele üldse, ja kõik kordub uuesti.

Kahe peatuse vahel võtab kiirpaat teid pukseerimisele ja te tõusete õhku. Nelikümmend kuni viiskümmend meetrit vee kohal, seitse kuni kümme minutit, ilma väljaõppe või julguseta — rakmed teevad töö ja paat teeb ülejäänu. Seal üleval saate vähem adrenaliini kui mõõtkava: riff, kus veetsite tunni aega, kahaneb tumedaks kujundiks helehallis lahes ning meri loeb end lõpuks üheks tervikuks, mitte selleks väikeseks laiguks, kus te ujusite. Enamik tuleb alla vaiksemana, kui üles läks.

Nende kahe vahel on Orange'i saar — valge liivamadal, mis on piisavalt madal, et sellel seista kaldast kaugel — ning laeva peal valmistatud rootsi laua lõunasöök, külmade jookidega, mida tuuakse ikka ja jälle juurde, ja pargitasud on juba makstud, nii et päev ei nõua teilt midagi peale kohaletuleku. Naaste Safagasse soolaga veel juustes ja selle omapärase väsimusega, mida toob ainult terve päev vees. See on hea väsimuse liik.