Ammu enne, kui rannik ärkab, pöörab väikebuss läände — Punasest merest eemale, jõe poole, mis lõi Egiptuse. Oled läbinud pika tee, et seista Luxoris, ja täna kuulub muistne Teeba sinule: linnasuurused templid, peidetud kuningaid täis org ning aeglane roheline saar Niilusel.

Karnakis astud kivisammaste metsa, mis on nii avar, et inimesed jäävad tahtmatult vait. Pärast lõunat astud feluka pardale ja päeva tempo muutub — puri plaksatab pea kohal, vesi muutub klaasjaks ning tee müra kaob, kui triivid Banaanisaare poole, kus palmid kummarduvad üle Niiluse täpselt nagu vaaraode ajal, kes siin enne sind purjetasid.

Teisel pool jõge peitub põhjus, miks kuningad selle paiga valisid. Kuningate orus raiusid nad oma hauad sügavale kaljusse ja katsid seinad kõigega, mida lootsid endaga edasi kaasa võtta. Sa laskud alla Tutankhamun'i hauakambrisse — poiss, kes valitses ja suri noorena, kolm tuhat aastat unustatud, kuni üksainus lamp ta taas leidis. Seal seistes mõistad, milleks kõik see oli: mitte kulla, vaid keeldumise pärast saada unustatud.

Selleks ajaks, kui Memnoni kolossid heidavad oma pikad õhtuvarjud ja buss pöördub tagasi ranniku poole, ei ole Luxor enam pelgalt nimi kaardil. Oled kõndinud seal, kus terve tsivilisatsioon pani kõik mängu, et teda mäletataks — ja viid osakese sellest üle kõrbe endaga koju.